Tahame, et Eesti koolis töötaks vaid parimad õpetajad!

 

Didaktika võtab eeskuju hävituslendurite õpetamisest 07. märts 2012

eduko  

Tallinna ülikool annab terve korruse didaktikakeskuse rajamiseks

Tallinna ülikool avab didaktikakeskuse. Nagu ikka, algas seegi hariduslik ettevõtmine betoonivalamisest: TLÜ uue korpuse rajamisest aadressil Narva mnt 27/29. Kui uus korpus valmis, antakse ülikooli peahoones üks korrus täies mahus uuele didaktikakeskusele. Avatava keskuse tegevus hakkab hõlmama nii didaktikaalast teadus- ja arendustegevust, õpetaja põhikoolitust kui ka tegevõpetajate täienduskoolitust. Õppetegevusse kaasatakse lisaks ülikooli õppejõududele meisterõpetajaid-praktikuid.

 

Veebruari algul sai TLÜ-s kokku vestlusring, mille teemaks oligi uue didaktikakeskuse tulevik. Osalesid professorid Peeter Normak, Mati Heid­mets, dotsent Katrin Poom-Valickis, haridustehnoloogia keskuse juhataja Mart Laanpere ning emeriitprofessor Viive-Riina Ruus.

 

Eesmärgiks instituutide koostöö
Uue didaktikakeskuse kontseptsiooni autor professor Peeter Normak toonitas, et uues didaktikakeskuses loobutakse senistest erialadevahelistest barjääridest. Iga teaduslik juhendaja võib valida koostööpartnereid vastavalt vajadusele ning seda ka väljastpoolt oma ainevaldkonda. Minevikku peab jääma seni levinud praktika, et iga instituut peab kõike tegema ainult oma inimestega. Kogu keskuses hakkab toimima samasugune mudel, nagu on Normaku juhitavas informaatika instituudis, kus uurimisrühma koosseisu kuuluvad samaaegselt psühholoogi, kasvatusteadlase, matemaatiku ja IT ettevalmistusega uurijad ning kus teadusartikleidki kirjutatakse eri taustaga uurijate konsortsiumidena. Tänapäeva märksõna on interdistiplinaarsus.

Teiseks pannakse uues didaktikakeskuses doktorantide juhendajatele südamele, et iga noor doktorant on potentsiaalne uue põlvkonna õppejõud ja seepärast peab tal olema võimalusi piisavalt süveneda, teaduskonverentsidel käia jms, et varakult oma eriala rahvusvahelisse teaduskogukonda sisse elada.

Kümmekond teaduslaborit
Didaktikakeskusse tuleb kümmekond laborit, näiteks loodusteaduste didaktika labor, mis haarab keemiat, füüsikat, matemaatikat, bioloogiat ja geograafiat, aga ka teiste ainevaldkondade laborid. Koostöös kunsti- ja muusikaakadeemiaga moodustatakse didaktikakeskuses eraldi loovlabor. Muusika- ja kunstiõpetajate ettevalmistus saab sellest ainult võita, arvas Normak. Didaktikakeskuse juhataja konkurss kuulutatakse varsti välja ja juhataja käe all muutub praegune üldine ettekujutus konkreetsemaks. Samasugune didaktikakeskus avatakse Tartu ülikoolis.

Mart Laanpere märkis, et didaktikakeskuste rajamine loob eeldused ka Tallinna ja Tartu ülikooli koostöö tihendamiseks. Selle aluseks saab ühine e-keskkond, mille hanke SA Archimedes peatselt välja kuulutab. Sinna koonduvad õpetajakoolitusega tegelevad õppejõud, doktorandid, meisterõpetajad, praktikud-didaktikud. Plaan on luua ühtne arenguruum selle valdkonna inimestele üle Eesti. Professorite juhendamisel tegutsevad magistrandid ja doktorandid hoolitsevad selle eest, et uude e-keskkonda koonduks võimalikult kvaliteetne didaktikamaterjal.

Väärtuslikud salvestised
Uues didaktikakeskuses kujuneb üheks keskseks uurimisvaldkonnaks õppimisteadus (learning sciences). Konkreetsemalt rääkis Normak õppimisteaduse suhteliselt uuest uurimis­valdkonnast: õpianalüütikast (learning analytics). Eeldused sellega tegelemiseks on loonud teise põlvkonna e-õppekeskkond Dippler, mis võimaldab salvestada õppija tegevust peaaegu sama üksikasjalikult, nagu näiteks internetipank salvestab rahatehinguid. Nende salvestiste toel saab uurida, kuidas õppimine toimub – kus liigutakse kindlalt edasi, kus õpitavat materjali korratakse, kus tekivad õppimises tõrked, kuidas neist üle saadakse jne.

Didaktika uurijatele on taolised salvestised hindamatu väärtusega empiiriline materjal, mille põhjal võib avastada õppimise tüüpilisemaid mustreid, üldisi trende, muutujatevahelisi seoseid jpm. Sel meetodil saab jälgida kõigi õppeainete õppimise protsessi ning sealt õpetamise kohta olulisi järeldusi teha.

Kolmas uus märksõna on õpidisain (instructional design). Sellega tegeldi algselt põhiliselt militaarvaldkonnas. Näiteks hävituslendurite väljaõpe käib nüüd väga täpsete juhendite järgi, sest selles valdkonnas oleks pisimalgi kehvasti kavandatud koolitusel saatuslikud tagajärjed. Viimastel aastatel on aga õpidisain võetud kasutusele ka e-kursuste kavandamisel kõrgkoolis.
Laanpere lisas, et õpetamine peab üldse muutuma rohkem n-ö disainipõhiseks. Praegu on põhiline õpetamismeetod õppija ärarääkimine stiilis uskuge mind, maailma ei loonud jumal, hoopis evolutsioon on kõige aluseks. Samasugune ärarääkimine toimub keemias, füüsikas, matemaatikas, rääkimata ajaloost, kirjandusest, filosoofiast, pedagoogikast, didaktikast.

Visionääride ootuses
Laanpere täpsustas, et Carl Bereiter ja Marlene Scardamalia eristavad õppimist uskumus- ja disainirežiimis (belief mode vs design mode). Esimene neist ongi õppija veenmise meetod. Seevastu disainirežiimis õppimine eeldab, et õppija loob endale ise uue teadmise, kusjuures selle loomingu väljundiks on mingi käegakatsutav teadmisobjekt teksti, pildi, video, faili või mingi füüsilise artefakti kujul. Didaktikaõpingutes tähendab disainirežiimis õppimine seda, et üliõpilased loovad mingi uue õpikeskkonna, õppematerjali või -vahendi ja katsetavad seda õppetöös. Seejärel selgitatakse õpianalüüsi abil, mida saavutati ja mis toimib.

Arvata on, et just väljastpoolt kooli, näiteks militaar-, tehnoloogia- või finantssfäärist tulnud õpetamise ideed toovadki didaktikasse uusi horisonte, arvas Laanpere, sest uusi visionääre, nagu olid omal ajal Montessori ja Freinet, pole pedagoogikateadlaste kogu­konnas peale tulnud.

Katrin Poom-Valickis meenutas, et jaanuari lõpus toimus TLÜ-s tuleviku­õppimise seminar, kus esinejad ei olnud pedagoogika õppejõud ning nende mõttearendusi õppimise ja õpetamise teemadel oli kasvatusteaduskonna õppejõududel ning üldhariduskoolide esindajatel huvitav ning hariv jälgida. See oli katse ringkonda kapseldumisest välja murda, kuid kapseldumist on veel küllalt, möönis Valickis. Ülikoolis on õppimise küsimustega tihedalt seotud nii informaatikud, psühholoogid, sotsioloogid, kultuuriuurijad kui ka paljud teised, kuid üksteise tegevusest kuigivõrd ei teata.

Vilets rahastamisskeem
Mati Heidmets lisas, et ennast ei tohi isoleerida praktiseerivatest õpetajatest, kes uurivad ja katsetavad ka omal algatusel, ilma Archimedese toetuseta, ning saavad mõnigi kord väga häid tulemusi. Hea näide selle kohta on Rocca al Mare kool.

Viive-Riina Ruus nentis, et ülikoolide praegune rahastamissüsteem paneb instituute igaüht tekki enda peale tõmbama. Praegune süsteem genereerib pigem isolatsiooni kui koostööd. Kuni rahastamise põhimõtteid ei muudeta, võib ka didaktikakeskuse hea idee kannatada saada.

Eluvõõrad ainedidaktikud
Konsultatsioonifirma Hermesinvesti hinnangul on Tallinna ja Tartu ülikoolis didaktika uurimise ja õpetamise tase nõrk. Firma 2010. aastal tehtud uuringu lõppraportis märgitakse, et mõlema ülikooli erialainstituutides on rõhk pigem erialasel kui ainedidaktilisel teaduslikul tegevusel ning kummaski ülikoolis ainedidaktikutelt rakendusuuringuid ja õppemater-jalide koostamist eriti ei oodatagi. Selle tagajärjel täheldatakse aga ainedidaktikute kaugenemist praktilisest koolielust. Loodavad didaktikakeskused peavad seda olukorda parandama.

 

Allikas: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=6927

 

TLÜ didaktikakeskuse kontseptsiooni väljatöötamist toetab Euroopa Sotsiaalfondist rahastatav haridusteaduse ja õpetajakoolituse edendamise programm Eduko.

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Nimi: E-mail:    
Vastus:
Email again:
Programmi raames läbi viidud haridusuuringud võtab kokku Eduko uudiskiri nr 7. Lõpparuanded leiate siit

Tähistasime oma edukat koostööd Hariduse koostööpäevadel!!

Vaata lisa koostoopaevad.archimedes.ee 

Jäädvustas: Joonmeedia OÜ