Tahame, et Eesti koolis töötaks vaid parimad õpetajad!

 

Õpetajakoolitus: rohkem ja paremat praktikat 23. aprill 2012

eduko  

12. aprillil toimus Tallinnas Eduko programmi rahvusvaheline konverents, kus rõhutati praktika tähtsust õpetajakoolituses. Ettekandeid pidasid ja töötubasid juhtisid Viive-Riina Ruus, Pille Slabina ja Maarja Mänd Eestist, Erja Syräläinen Soomest, Jacques van der Meer Uus-Meremaalt, Sylvia Chong Singapurist, Kerry Jordan-Daus Inglismaalt ja Tom Russell Kanadast.

 

Õpetajapraktika peaks moodustama õppest 30-40 protsenti

Russell pidas oma ettekande Skype’i kaudu ja rõhutas, et õpetajakoolituse kvaliteet ei parane enne, kui praktika moodustab õppest 30-40 protsenti. Seejuures pidas Russell üsna mõttetuks vaatluspraktikat, märkides, et vaatlejana samastub üliõpilane pigem õpilase kui õpetajaga. Oma ettekande lõpul ütles Russell, et peab lõpetama, sest kohe algab tal loeng, tõusis püsti ja lahkus kaamera eest.

 

Singapuri riikliku haridusinstituudi professor Sylvia Chong oli õpetajakoolituse konverentsi üks kaugemaid esinejaid.

 

Kohvipausi ajal rääkisime praktikast Tallinna ühisgümnaasiumi direktori Mehis Peveriga. Tema arvas nagu Russellgi, et õpetamine ongi samavõrd praktiline tegevus nagu jalgrattasõit, mida ei saa vaadeldes ära õppida. Vaatlusi ja teooriatki läheb rattasõidul vaja alles siis, kui tasakaalu hoidmine juba selge.

 

Harjumuse segav jõud
Russell tõdes, et põhimõtteliselt on kõik õppejõud nõus, et praktikat peaks rohkem olema, kui aga selle osatähtsust suurendatakse, siis protestitakse. Russell tõi näite 1990. aastatest, kui Queensi ülikoolis saadeti kõik uued üliõpilased kõigepealt kuuks ajaks koolidesse tunde andma (nagu meil kartuleid võtma). Russellile see süsteem meeldis, kuid paljusid tema kolleege ärritas, et üliõpilased esitasid neile palju praktilisse kooliellu puutuvaid küsimusi, millele professorid ei osanud oma teooria põhjal vastata, ja varsti pöördutigi sisseharjunud süsteemi juurde tagasi. Russell märkis, et harjumuse jõud ongi suur takistus õpetajakoolituse uuendamisel, ja soovitas sellest jagu saamiseks lugeda näiteks Charles Duhiggi raamatut „Power of habit” (2012).

 

Russell rõhutas, et just kogemused on need, mis aitavad õpetaja harjumusi ja käitumist muuta, mitte teoreetilised loengud. Et loeng ei mõju, seda märgati juba 1970. aastatel ka Eestis. Tollal uurisid Heino Liimets ja Ülo Vooglaid, kui paljud noored õpetajad ülikoolis õpitud uusi põhimõtteid koolis rakendavad. Selgus, et vaid mõned üksikud. Ülejäänud ütlesid, et neile meeldib õpetada nii, nagu nende õpetaja neid kunagi õpetas. Russelli järgi oli probleem uute meetodite liiga väheses praktilises harjutamises. Kui praktikat oleks olnud 30-40 protsenti õpetajaks õppimise ajast, poleks niisugust „tagasilangemist” ilmselt toimunud.

 

Praktika suure osakaaluga ülikoolid on siiski olemas. Kerry Jordan-Daus Inglismaalt tutvustas Canterbury Christ Churchi ülikooli õpetajakoolitust, kus õpitakse osaliselt või täielikult töökohapõhiselt, osaliselt ka abiõpetajana. Eestis vastab sellele mudelile „Noored kooli” programm. Paraku tunnistas selle programmi koolitusjuht Pille Slabina, et neil kipub hoopis teooriat väheseks jääma.

 

Hindab kaasüliõpilane
Kanada Otago ülikooli professor Jacques van der Meer märkis, et õpetajapraktika suurim probleem on, et noor inimene ei saa oma eksimuste kohta piisavalt tagasisidet, vähemalt mitte nii palju, et see aitaks tal oma arusaamu ja harjumusi muuta. Lahenduseks pakkus ta rühmana tegutsemist – nii ülikoolis kui ka koolipraktikal. Ta toonitas, et rühmas saab praktikant tagasisidet paljudelt, mitte ainult mentorilt, kusjuures kaaslaste tagasiside on teravam ja ausam. Paraku paljud noored lausa vihkavad rühmana õppimist. Van der Meeri arvates on põhjus selles, et üliõpilastele ei selgitata, mida rühmana õppides harjutatakse: koostööd, üksteise abistamist, vastastikust sallivust – iseloomuomadused, mida on tänapäeva konfliktiderikkas maailmas väga vaja.

 

Van der Meer toonitas, et üliõpilased peaksid kogu õpetajakoolituse vältel rühmadena õppima, siis võtavad nad selle meetodi ka üldhariduskooli kaasa. Uus-Meremaal toimib kollegiaalne õpe nii ülikoolis kui ka üldhariduskoolis väga hästi ning see on selle maa ülikooli ja üldhariduskooli tublisti demokratiseerinud. Viimane mood on, et üliõpilased salvestavad oma praktikatunnid nutitelefoni, panevad YouTube’i ja analüüsivad seda siis rühmana interneti kaudu.

 

Uurisin paarilt konverentsil osalenud õppejõult, kuidas nad rühmana õppimisse suhtuvad. Nad ütlesid, et annavad oma üliõpilastele rühmatööd küll, aga lisasid, et muid meetodeid peab ka kasutama, sest üksinda saab samuti olukordi analüüsida. Nad ei arvanud, et rühmakaaslaste tagasisidel oleks eriline väärtus, kui sul endal pea töötab. Küllap sellise individualistliku hoiaku taga kollegiaalne õppimine meil toppabki.

 

Allikas: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=7311

 

Samal teemal: http://eduko.archimedes.ee/uudised/rahvusvaheline-seminar-pedagoogilise

 

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Nimi: E-mail:    
Vastus:
Email again:
Programmi raames läbi viidud haridusuuringud võtab kokku Eduko uudiskiri nr 7. Lõpparuanded leiate siit

Tähistasime oma edukat koostööd Hariduse koostööpäevadel!!

Vaata lisa koostoopaevad.archimedes.ee 

Jäädvustas: Joonmeedia OÜ